Ilusaid jõule ja head uut aastat!
Soovivad Marit ja Toomas
Monthly Archive for December, 2006
Sügissemestril luges mikroökonoomika kursust Eddie Dekel. Tema loengud olid kiired ja sisutihedad ja lisaks meeldis talle anda palju koduseid ülesandeid1, nii et aine maht kogunes kokku päris suureks. Aga see oli hea, sest kursus oli huvitav.
Mikroökonoomika põhiõpikuks Northwesternis on Mas-Colelli, Whinstoni ja Greeni “Microeconomic Theory”2, millest sügisel võeti läbi esimesed kuus peatükki ja mõned osad tagantpoolt. Lisaks kasutas Dekel artikleid ja teisi õpikuid (Varian “Microeconomic Analysis”, Kreps “Notes on the Theory of Choice”, Gollier “The Economics of Risk and Time”). Ajakirja Econometrica praeguse peatoimetajana rääkis ta tihti päris uutest uurimusest, mis oli meile väga huvitav, sest üldiselt seostuvad aines käsitletud teemad eelkõige eelmise sajandi esimese poolega.
Kursuses käsitletud teemad:
- Valikuteooria (Choice theory).
- Tarbija valik (Consumer choice).
- Nõudlus (Demand Theory).
- Agregeerimine (Aggregation): alates sellest, kas ja millal leiduvad agregeeritud nõudlus- ja pakkumisfunktsioonid ning representatiivsed agendid ja lõpetades sotsiaalse heaolu funktsiooni eksisteerimisega (põhitulemus: Arrow võimatusteoreem).
- Tootmine (Production): on tegelikult eelneva teooria erijuht, kui võtta kasulikkusfunktsiooniks kvaasilineaarne funktsioon ja nimetada asjad teiste nimedega.
- Võrdlev staatika (Comparative statics): käsitleti tavapärast võrdlevat staatikat ja lisaks ka supermodulaarsust (mis oli selle kursuse üks uudsemaid osi).
- Ebakindlus (Uncertainty).
- Ülesannete kohta ütles ta ise, et talle meeldib igal aastal uusi ülesandeid välja mõelda, see hoiab mõtteid aine juures. [tagasi]
- Üldiselt teatakse seda õpikut kui lihtsalt “Mas-Colelli”, Northwesternis aga kutsutakse seda tihti ka “Whinstoni õpikuks”, eriti juhul kui Whinston kursust ise andma juhtub. [tagasi]
Üliõpilaskorporatsioonid USAs (inglise keeles fraternities ja sororities) on mitmel viisil üsna erinevad Eesti omadest ja et USAs on üliõpilaskorporatsioone ka väga erinevat tüüpi, siis on see süsteem siin üsna segadusse ajav. Üritame lühidalt kirjeldada. Kõigepealt korporatsioonide nimedest. Enamik USA üliõpilaskorporatsioone kannab kahest kuni kolmest kreeka tähest koosnevat nime. Nii et kui me kuulsime kreeka linnajaost Evanstonis ja arvasime, et seal on peamiselt kreeklastest asukad, siis nii palju oli meil õigus, et tõepoolest korporatsioonide nimede tõttu kutsutaksegi korporante kreeklasteks ja samal põhjusel nimetatakse korporatsioonide majade ümbrust kreeka linnajaoks. (Analoogiliselt, üleskutse “Go Greek” tähendab, et astu korporatsiooni.)
Nagu öeldud, on tudengikorporatsioonid USAs väga erinevat tüüpi, ja seega iial ei tea, mida korporatsiooni kuulumine tegelikult tähendab. Levinuim on sotsiaalne korporatsioon (nimekiri Wikipedias), mis oma tegevuse ja eesmärkide poolest näib olevat kõige sarnasem üliõpilaskorporatsioonidele Eestis. Eesmärkideks on ühiskondlikult aktiivne tegevus, eneseharimine ja juhtimisoskuste jm sotsiaalsete oskuste arendamine. Selliseid korporatsioone on (minevikus) seostatud ka liigse alkoholipruukimisega ja seetõttu on tänapäeval mõned korporatsioonid võtnud poliitika, mille kohaselt ei tohi korporatsiooni hoones üldse alkoholi tarbida.
Lisaks sotsiaalsetele korporatsioonidele on erialased ja honor ühendused. Honor ühendusi (nimekiri Wikipedias) on palju. Vist mõned tuntumad:
- Phi Beta Kappa, mis on üks prestiizemaid honor ühendusi bakalaureuseõppe tudengite jaoks. Liikmeks kutsustakse ligi 1% parimatest bakalaureuseõppe lõpetajatest.
- Phi Kappa Phi – suurim honor ühendus USAs. Liikmeks kutsutakse ligi 10 protsenti bakalaureuseõppe lõpetajatest.
Samuti on suur hulk erialaseid korporatsioone (nimekiri Wikipedias). Nii et korporatsiooni kuulumine võib reeta ka inimese eriala. Lisaks on ka erialaseid honor ühendusi. Meie teada, ei eksisteeri USAs ühtegi majanduse (economics) eriala korporatsiooni, küll on aga äri (business) eriala korporatsioone (mõned suuremad ja tuntumad Alpha Kappa Psi, Delta Sigma Pi ja Phi Gamma Nu).
Ajaloost: Üldjuhul peetakse kaasaegsele tudengikorporatsioonide süsteemile USAs alusepanijaks Phi Beta Kappa‘t, mis loodi 1776. Esimeseks sotsiaalset tüüpi tudengikorporatsiooniks oli Chi Phi 1824. Et aga vahepeal on olnud perioode, kus ta on oma tegevuse katkestanud, siis esimene seniajani järjepidevalt tegutsev sotsiaalne korporatsiooniks on Kappa Alpha, 1825. Esimene naiskorporatsioon Alpha Delta Pi loodi 1851.
Erinevalt Eestist on enamikul USA üliõpilaskorporatsioonidest oma majad, kus liikmed elavad. Majutus korporatsioonihoones muudab ka korporatsioonidega liitumise protsessi suhteliselt kiireks – uutel tudengitel on vaja õppeaasta alguseks endale elukoht ja sellega seoses ka korporatsioon leida. Uute liikmete korporatsiooni vastuvõtmine on kooliti erinev – mõnes kohas peab uus tudeng tutvuma kõigi korporatsioonidega enne kui ta mõne liikmeks astub, mõnes koolis ei saa esimese semestri jooksul üldse liikmest astuda. Sotsiaalsete korporatsioonide korral kehtib siin üldreegel, et tudeng tohib astuda vaid ühe sellise organisatsiooni liikmeks. See aga ei tähenda, et ta ei tohiks hiljem astuda mõnda erialasesse või honor tudengiühendusse.
Nagu Eestiski on ka USAs üliõpilaskorporatsioonid seotud teatud saladuskattega. Neil on omad salajased traditsioonid ja rituaalid (näiteks, on tihti korporatsioonide majades mõni tuba, kuhu võõrad ei tohi kunagi siseneda). Aeg-ajalt tegelevad nad ka kummaliste tegevustega (hackide kohta korporatsioonides loe Postimehes intervjuud Leopold Partsiga: “Elukool enesetapjate koolis”, 01.07.2006).
Doktoriõppe ökonomeetriakursuse esimene osa oli meie jaoks täiesti uus. Kursust luges Charles Manski ja kursus keskendus identifitseerimisprobleemile, selle sõna laiemas tähenduses. Kui tavalistes ökonomeetriaõpikutes vaadatakse identifitseerimist vaid simultaansete võrranditega seoses, siis Manski peab identifitseerimisprobleemi all silmas kõiki probleeme, mis ei lähe ära valimimahu kasvades lõpmatusse (erinevalt statistilistest probleemidest). Muuhulgas on identifitseerimisprobleemiks andmete puudumine, st ka prognoos.
Kursuse märksõnaks oli mitteparameetrilised hindamismeetodid. Me alustasime küsimusest, mida saab andmetest järeldada ilma ühtegi lisaeeldust tegemata, ja läksime edasi uurides, mida annavad juurde kitsendavad eeldused ja kui usutavad need on. Idee on selles, et kuigi on lihtne võtta tavalised normaaljaotuse ja lineaarsuse eeldused ja saada hinnanguks mingi konkreetne arv, siis kui seda tulemust on võimalik kergelt ümber lükata, siis võiks vähemalt algatuseks vaadata mida me saame järeldada ilma karme eeldusi tegemata, mis sellest, et ilma nende karmide eeldusteta me ei saa tavaliselt punkthinnanguid.
Kursuse aluseks oli Manski uue õpiku käsikiri, mis on tema varasema raamatu “Identification Methods in the Social Sciences” kaks korda mahukam versioon. Kursuse vanad eksamid on Manski kodulehel.
Mõned soovitused majandusteemaliseks meelelahutuseks (sobib ka neile, kes veel ei tea, et neid majandus huvitab).
- Vaatamiseks/kuulamiseks:
- Chicago majandusprofessori Steven Levitti loeng narkokaubandusest.
- Chicago ülikooli webcast, kus Gary Becker, Bob Lucas, Gene Fama ja Sam Peltzman räägivad Milton Friedmanist.
- Kuulamiseks: EconTalk podcastid majandusteadlastega. (Muuseas, kes eelistab kuulamisele lugemist, siis podcastide osalised või täistekstid on seal lehel ka olemas.) Näiteks intervjuud Milton Friedmaniga (2006. aasta augustist ja septembrist).
- Lugemiseks: Minneapolis Fedil on ajakiri The Region, kus on põnevad ja pikad intervjuud majandusteadlastega. Näiteks detsembrikuu numbris oli intervjuu Berkeley professori David Cardiga, kes muuhulgas rääkis maksudest, miinimumpalgast, hariduse tasuvusest ja immigratsioonist.
Me elame Chicago kesklinnast ligi 20 km kaugusel. Kesklinna jõuab bussiga 35-45 minutiga, auto või rongiga tõenäoliselt kiiremini. Seda arvestades tundub imelik, et me polegi veel Chicagost siin kirjutanud. Üritame selle vea kohe parandada.
Chicago hüüdnimega Windy City (tuuline linn) on Illinoisi osariigi suurim ja USA suuruselt kolmas linn, elanike arvuks on ametlikult 2,9 miljonit, aga kui äärelinnad juurde arvestada, siis umbes 10 miljonit. Chicago jõgi ja hiljem ka linn said oma nime indiaanlastelt, kes tundsid seda soist piirkonda Checagou nime all (see tähendas metsikut sibulat või küüslauku). Linn rajati 1833. aastal kaubandusteede ristumispunkti. Linn kasvas kiiresti ja juba 1890. aastal elas selles umbes miljon elanikku. Chicago väljanägemist mõjutas oluliselt 1871. aastal puhkenud suur tulekahju, kus põles maha põhimõtteliselt kogu kesklinn, pärast mida toimus linna kiire areng ja ehitati linn kaasaegsemalt uuesti üles. 1885 ehitati maailma esimene pilvelõhkuja (10 korrust). Ilmselt teavad eestlased Chicagot kõige paremini maffiaga seotud raamatutest-filmidest-lauludest. Viimase viiekümne aasta jooksul ei ole see enam linnale eriti iseloomulik, tegemist on kuritegevuse tasemelt üsna keskmise USA piirkonnaga.
Mõned meie arvates Chicago kirjeldusse kuuluvad märksõnad
- Pilvelõhkujad, millest kolm kõrgemat on Sears Tower (108 korrust, 442.3 m ilma ja 527.3 m koos antennidega), Aon Center (83 korrust, 346.3 m) ja John Hancock Center (100 korrust, 343.5 m/457.2 m).
- Michigan järv ja Chicago jõgi
- Chicago L on kohalik maast kõrgemale ehitatud raudtee, mis asendab Chicagos metrood ja on muutunud üheks linna sümboliks.
- Milleeniumipark ja Magnificent Mile
- Ja meie jaoks loomulikult kaks olulist ülikooli tugevate majandusteaduskondadega: Chicago ülikool ja Northwesterni ülikool
Chicagos peaks olema New Yorki/New Jersey järel ka üks suuremaid eestlaste asustusi USAS (kokku elab USAs umbes 25000-30000 eestlast). Chicagos on olemas Chicago Eesti maja, mis asub tänaval nimega Estonian Lane.
Jätkates Google’i, neoklassikalise kasvumudeli ja Munchi “Karje” seoste selgitamist, peame rääkima sügisesest makrokursusest. Makroökonoomika esimest kolmandikku luges Larry Christiano.
Tegemist on suurepärase õppejõuga. Tema loengut kuulates igav ei hakka ja kel kunagi avaneb võimalus teda kuulata, soovitame seda kindlasti teha. Temas on ühendatud majandusteadlane ja koomik ja loenguid pidades loob ta kõige imelikumaid seoseid. Nagu näiteks see Munchi “Karje”. Christiano selgitas põhjust, miks neoklassikalises mudelis ratsionaalne indiviid kunagi kogu kapitali ära ei tarbi — sest siis oleks tema tarbimine alates homsest kuni lõpmatuseni alati null (ehk siis selline lõputu õudus, nagu väljendab Munchi “Karje”).
Kursuse esimene pool keskendus neoklassikalisele kasvumudelile (lõpmata kaua elavad homogeensed indiviidid, determineeritud mudel) ja teises pooles võeti läbi hulk kasvumudeleid ja reaalse majandustsükli (real business cycle) mudeleid, vaadates neid kui selle mudeli variatsioone. Kursuse põhiõpikud olid Stokey-Lucas ja Ljungqvist-Sargent ning lisaks oli kursuse teises pooles hulk artikleid. Loengukonspekti selles aines ei olnud, küll aga olid aeg-ajalt mõned märkmed, mis täiendasid loenguid. Viited kirjandusele, nimetatud märkmed, koduülesanded ja vanad eksamid on kursuse kodulehel.
Küsimus: Mis on ühist Google otsingumootoril ja neoklassikalisel kasvumudelil?
Lühivastus: Edvard Munchi “Karje”.
Pikem selgitus järgneb hiljem.
Üldiselt on välismaalasena USAs üsna mugav elada, kohanemine on meil läinud lihtsamalt kui näiteks Taanis. Mõned asjad on väljastpoolt tulijatele aga üsna harjumatud. Peamiselt selleks, et need enda jaoks välja uurida, paneme mõned siia kirja.
Ühikud
Ameerikas kasutatavad mõõtühikud tuginevad vanadele inglise ühikutele ja ei ole kümnendsüsteemis. Üldiselt (vähemalt ülikoolis) ameeriklased teavad, kuidas ühikuid meetrisüsteemi teisendada, aga kõike mõõdetakse ikka kohalikul skaalal. Enamlevinud ühikud:
- Pikkus: 1 toll (inch, in) = 2.54 cm, 1 jalg (foot, ft) = 12 in = 30.48 cm, 1 jard (yard, yd) = 3 ft = 91.44 cm, 1 miil (mile, mi) = 5,280 ft = 1.609344 km,
- Ruumala (vedeliku): 1 vedelikuunts (fluid ounce, fl oz) = 29.573 53 mL, 1 cup (cp, c) = 8 fl oz = 236.588 mL, 1 pint (pt) = 16 fl oz = 473.176 5 mL, 1 kvart (quart, qt) = 2 pt = 946.352 9 mL, 1 gallon (gal) = 4 qt = 3.785 412 L,
- Kaal: 1 unts (ounce, oz) = 28.349 523 125 g, 1 nael (pound, lb) = 16 oz = 453.592 37 g
- Temperatuur: Fahrenheiti kraadid, vee külmumistemperatuur on 32°F ja keemistemperatuur 212°F, 20°C = 68°F, 30°C=86°F. Täpne valem
.
Kui internet käepärast, on muidugi mugavam kasutada mõnda ühikukalkulaatorit, nt Google.
Mündid
Ilmselt teavad kõik, et ameerikas on kasutusel dollarid ja sendid, millest dollarid on enamasti1 paberrahad ja sendid metallrahad. Müntidega on aga segadusseajav see, et nende väärtust on raske kiirelt raha pealt leida ja neil on arvulise väärtuse asemel peal nimed. Enamlevinud mündid on2:
- Penny (ametliku nimega Cent) ehk ühesendine on üsna väike ja vaskne, peale on kirjutatud “One Cent”.
- Nickel
- Dime
- Quarter
ehk viiesendine on pennist suurem ja niklivärvi. Paraku on sama värvi aga ka kõik teised mündid peale viiesendise. Peale on kirjutatud (väga väikeselt) “Five Cents”.
ehk kümnesendine on kõige väiksem münt, peale on kirjutatud “One Dime”.
ehk veeranddollarine on eelnevatest märgatavalt suurem raha, peale on kirjutatud “Quarter Dollar”.
Jootraha ehk tip
Jootrahasse ei saa USAs samamoodi suhtuda nagu üldiselt Eestis ja mujal Euroopas (et ilusas restoranis ja hea teeninduse korral). Siin on see sageli kauba või teenuse juurde kuuluv kohustuslik makse. Segadusse ajab aga see, et mõnel juhul on jootraha kohustuslik ja üsna sarnasel juhul võib olla täiesti kohatu. Näide: ettekandjad maksavad tulumaksu nn “keskmiselt jootrahalt”, mida arvestatakse protsendina söögikoha käibest. Seetõttu jootraha mittejätmine tähendab, et ettekandja jääb ilma olulisest osast töötasust ja lisaks maksab kinni ka osa kliendi arvest! Paar värvikat näidet eestlase kogemusest jootrahaga USAs leiab sellelt lehelt.
Juhtnööre, kus ja kui palju maksta on palju ja erinevaid, aga paistab et mõned tavalisemad on järgmised (pikemalt vt näiteks siit, siit või siit):
- Kui tegemist on söögikohaga, kus lauas teenindatakse, siis 15% tavaline jootraha, 20% hea teeninduse korral ja 10% halva teeninduse korral.
- Kojutoimetamine (nt pizza): 10%, aga vähemalt $2.
- Kohvikud, kiirtoidukohad jms: pole vist kohustuslik, aga hea toon paistab olevat mingid mündid kassa kõrval asuvasse purki poetada.
- Takso: reeglid sõltuvad piirkonnast, vahemikus 10% kuni 15%, aga vähemalt 2-5 dollarit. Lisaks $1-$2 kui taksojuht abistab kottide/kohvritega.
- Juuksur jms:10-20%.
- Teenindaja garderoobis: $1 eseme kohta.
Võrdluses Euroopaga peetakse Ameerika Ühendriike rohelise mõtteviisi vastaseks (USA ei ole siiani ühinenud Kyoto protokolliga). Hiljuti aga loodi USAs toetusgrupp Pigou maksudele, Pigou klubi, mille konkreetne ettepanek on oluliselt tõsta maksu bensiinilt. (USAs praegu on maks keskmiselt umbes 12 USA senti liitri kohta, mis on oluliselt madalam kui Euroopas.)
Majandust mitteõppinutele, Pigou maksuks nimetatakse maksu negatiivse välismõjuga tegevuselt. Näiteks on Pigou maks, maks kütuselt ja keskkonna reostamiselt. Pigou maksud on ka aktsiisimaksud alkoholilt ja sigarettidelt, aga Pigou klubi senised soovitused puudutavad ainult nn rohelisi makse.
Pigou klubi liikmete nimekirjas on tuntud majandusteadlasi, poliitikuid ja majanduspraktikuid. Põhjused bensiinimaksu tõstmise toetamiseks näivad klubi liikmetel jagunevat kaheks: kas keskkond või julgeolek. Julgeoleku küsimus tuleneb sellest, et USAs ollakse mures, et sõltutakse liialt imporditud naftast ja kütuse tarbimist soovitakse vähendada, aga ei ole jõutud kokkuleppele kuidas seda peaks saavutama. Klubi looja Greg Mankiw põhjendab, et kuna kuidagi on vaja maksutulu koguda, siis tuleb seda teha halbadest viisidest parimal ja Pigou maks on lausa hea, kuna aitab kõrvaldada negatiivsest välismõjust (keskkonna saastamisest) tingitud kahju.
RSS
Viimased kommentaarid